Raudsillal viskasin vette Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas ma punakorallidest su rebit rüüd. kee. Kui armastada sind -- siis kunas, kunas, Kõik mu aegade aarded on hallid. kui mitte nüüd? Jumet pole ka jumalatõel. Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund Veepõhjast vaid punakorallid on suureks puuks. vahel vilavad Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund. Emajõel. Mu hing jääb truuks.
Ah, miks see jaotus, miks on mind kaks, et paindun, murdun kummargille. Ning öö on kuldne kauge ring, mis laotusen veerleb vaid. Päev ainult paistab, paistab maid. Sind armastan, sind ihkan Ing! Ja õitsmine mind võtab tappa, üks meri üle mu, üks õite torm. Ma olen jõvvetu, ma olen orb, ning õitsmine mind võtab tappa. Viies kiri Oi, imelik päev! oi, imelik öö! Päikene istun on taeva jaspisest telgedelle, otspoolid purpurist koet hakan on tantsitama, lõime kullased vihid vilavad sugadelle. Pilved valgetel süstadel kangaid läin laotama: rohelist lillaga, kollast ja sinist punasega maale ja merele, metsa ja nurmele saotama. Päev ajab hommikust õhtusse kuldse hobusega. Oi, imelik päev! oi, imelik öö! Hõbedast odasid heitvad, kive lingutavad taevased sõdurid ilmadest ilmadesse, võidetud kuulmata murret käsi ringutavad, verisel pilgul vaatvad võitja silmadesse. Hääleta veereb hõbene jäistelle sildadelle. Vanavanker ehitet säravaisse helmetesse.
annaabi.ee 
