ja väsinud sammu, ise kokku kukkumise ääre peal. Möödub minuteid ja tunde ning tüdruk kõnnib ikka suures metsas ihuüksi. Äkitselt on ta jõudnud maantee äärde, kust kaugelt on kuulda lähenemas auto mürinat. Tüdruk kõnnib tuikudes edasi kuni ükskord komistab oma enda jalgade otsa ning kukub pikali maha. Just sel hetkel möödus üks auto temast, mis tõmbas mõned meetrid temast eespool tee äärde. Autost väljus üks, ilusates mustades nahk kingades, viksis ja soliidses ülikonnas olev noormees. Nähes hirmul olevat tütarlast, kes hoolimata oma emotsionaalsest murdumisest üritab ennast püsti ajada ja sihitult edasi kõndida, tormab noormees tüdruku juurde. Kui noormees seisis parasjagu tüdruku ees- ristusid hetkeks nende pilgud, noormees justkui uppus tüdruku pruunidesse silmadesse, ise kaotamas ajataju. Möödus sekundeid, kui poiss tuli uuesti reaalsusesse tagasi ning esitas tüdrukule küsimuse: ,, Vabandage, kas teiega on kõik korras?"
lakknahast kingi, millel kaunistuseks lehv või pannal. Uut stiili propageeris Pariisi ja Londoni kõrgseltskonna dändi Gabriel D´Orsay, kandes madalaid kinnise kannaga susskingi (pompes, pumps). Omal ajal levinud teeniaskonna jalanõust on tänaseks arenenud klassikalised naiste kingad. Üks teinegi härra tollest ajastust on jätnud jälje moelukku. Selleks on detailideni põhjalik Inglise krahv Brummel. Kinga-ajaloolaste ringis meenutatakse teda kui ekstravaganti, kes viksis oma kingi sampuse ja munavalge kokteiliga. Valgest siidist sukad on ikka veel kohustuslik rõivaosa ülikonna juurdes, kuid tasapisi ilmuvad värvipaletile ka hall, pruun ja must. Argipäeval kasutati villaseid ja puuvillaseid sukki ning peenemateks momentideks kirjati sukad triipudega. Pikad püksid tulid et jääda, hoolimata erinevate ühiskonnakihtide vastuseisust (k.a. ülikoolid ja vaimulikond). Inglismaa prints Georg IV andis koguni välja seaduse pükste
annaabi.ee 
