LAPSE LEIN
koos koju. See koer hoidis mind üliväga. Ühel kevadisel päeval tulles koolimajast
välja, avastasin, et ta ei ootagi mind. Mõtlesin, et äkki ta tuleb mulle vastu tee peal
koju. Ei tulnudki. Lohutasin ennast sellega, et võib-olla ta läks isaga jalutama. Nemad
mõlemad nautisid koos olemist. Kui ma olin juba maja juures, nägin isa. Ta oli
kuidagi kohmetu, imelik ja tema silmades oli meeletu kurbus. Ma küsisin:" Isa, kus
Lord?" Isa vastus oli: ,,Lord läks üle vikerkaaresilla, kus kõik loomad on õnnelikud,
haigusteta ja rõõmsad". Mina sain pahaseks nii isa kui koera peale ja muudkui küsisin
ja küsisin: ,,miks ta pidi minema? ja kus see sild asub? miks isa lubas tal sinna minna?
miks ta jättis meid maha?" Isa ei tahtnud mulle haiget teha ja jättis tõde välja
ütlemata. Praegugi tuleb nutt peale, kui sellele mõtlen. Sest mina käisin koera otsimas
iga päev, igal pool ja ootasin- ootasin tema tulekut koju. Nutsin ennast magama, sest
annaabi.ee 
