Jutuke - Isemoodi roos
Ta sulges silmad, mängides kogu hingega, mis tal
oli.
,,Kui ainult oleksid sa siin... Kui vaid kuuleksid mu meeleheidet!"
Esimest korda oma elu jooksul tundis ta abitust. Ta ei saanud midagi teha, kui ema ära
viidi, kuid siis oli ta liiga väike ja võimatu oli midagigi isale vastu rääkida, kui kogu perekond
ta seljataga seisis. Nüüd aga on teisiti. Kui saatus annaks talle võimaluse kas või korrakski
veel näha imelist võlu, kes tol ööl kuu all tekkinud vikerkaaresel järveveel mängles, ei laseks
ta enam ealeski võtta armastatut, vaid astuks üksi kogu maailma vastu, kui vaja.
Pianist ei tundnud enam oma sõrmi. Kui ta neid vaatas, hakkas tal valus, kuid ta ei
katkestanud mängu. Selsamal hetkel päike varjus. Paariks hetkeks, tõsi, kuid 'keegi' või
'miski' oli selle varjutanud. Välistades võimaluse, et see oli mõni suur lind, keerles poisi peas
vaid üks mõte, kes see olla võiks
annaabi.ee 
