sügavuses. Ja su käed! Ei ole olemas sõnu nende tõeseks kirjeldamiseks. Nad on tugevad kui tammepuu vanaema taluõuel. Tunneksin end nendel kätel nii kindlalt ja kaitstuna. Oo jaa. Eriti pean lugu su kindlast meelest ja lõputust tarkusest ja teadmistejanust. See on nii hea! Kujutlen end tihti libistamas oma sõrmi läbi su siidise juuksepahmaku. See on nii hea ja soe tunne. Oled mulle mehelikkuse ja inimsuse kehastus! Mulle piisaks vaid mõnest viivust sinu tähelepanust, et minu päev oleks suurepärane. Naudin igat su sõna, sest iga su sõna on kui hõbedaselt voolav allikas- nii selge ja karastav. Ootan su pilku, et hellitada oma meeli selle pilgu najal kuni uinumiseni. Ka hilja õhtul oma pehmes voodis lebades ja hõbedast kuud vaadates unistan sinust sinu headuses. Oo kallis klassikaaslane kui sa vaid aimaksid minu mõtteid! Ja nii jään ootama uut koiduvalgust mil tuled jälle kui soe lõunatuul.....
Õnneuuring kasutab sellist töömõistet nagu „subjektiivne heaolu“. See on midagi, mis pole objektiivselt mõõdetav, vaid miski, mida igaüks saab hinnata vaid iseenda juures. Õnneuuringul on õnne jaoks lihtne ja tabav definitsioon: ÕNNELIK ON SEE, KES ON RAHUL JA KELLEL ON ROHKEM MEELDIVAID KUI EBAMEELDIVAID TUNDEID. Seda definitsiooni kasutades on üsna lihtne teha kindlaks oma õnne suurust. Pole vaja mõelda, mida te omate või vajate, piisab viivust, et teada saada, kas olete õnnelik, või siiski mitte eriti. Antud definitsioonist tehtav loogiline lõppjäreldus on - tuleb leida vaid neid lahendusi, millega kaasnevad positiivsed emotsioonid - ja juba Te oletegi automaatselt õnnelik. Rohkem ei midagi.“ „Sotsioloogiaõpingute ajal“, kirjutab S. Trebuch, „tegelesin ma m h intensiivselt ka teemaga „õnn“. Laialdaselt üle maailma viidi läbi uurimusi, milles küsitleti inimesi nende enesetunde kohta
annaabi.ee 
