"viivuga" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

läigatust. Preestrile paistis, et see on Quasimodo. Ta oletas, et see ainult tema võis olla. Tal tuli meelde, et siia sisse astudes oli ta komistanud mingi tombu otsa, mis väljas risti läve ees lamas. Et aga tundmatu ühtki sõna ei lausunud, siis ei teadnud ta, mida mõtelda. Ta haaras 373 2 2 0 käest kinni, milles puss oli, ja karjus: «Quasimodo!» Sel ohtlikul silmapilgul oli ta unustanud, et Quasimodo on kurt. Ühe viivuga oli preester maas ja tundis tinarasket põlve oma rinnal. Teravast põlvest tundis preester Quasimodo ära. Kuid mis teha, et Quasimodo ka teda ära tunneks? Öö tegi kurdi pimedaks. Temaga oli asi läbi. Tütarlaps oli armutu kui ärritatud ematiiger ega astunud vahele, et teda päästa. Juba rippus nuga ta pea kohal, silmapilk oli kriitiline. Äkki aga lõi kellalööja kõhklema. «Mitte verd tema lähedal!» pomises ta. See oli tõesti Quasimodo hääl.