Kuigi on andmeid põlevkivi kasutamisest Kukruse mõisas juba 19. sajandi seitsmekümnendail aastail, algas tööstuslik kaevandamine Esimese maailmasõja ajal, kui Venemaal oli kütusepuudus. Eesti põlevkivitööstus arenes välja Eesti esimese iseseisvuse ajal 1918-1939. Riik rajas Kukruse ja Käva kaevanduse ning õlivabriku Kohtla-Järvel. Inglise kapitaliga ehitati Kohtla kaevandus ja õlivabrik, saksa kapitaliga kaevandus ja õlivabrik Kiviõlis ning rootsi kapitaliga karjäär Viivikonnas ja õlivabrik Sillamäel. Olid veel Tallinna Tselluloosi- ja Paberivabriku kaevandus Küttejõus ning Kunda tsemenditehase kaevandus Ubjas. Tollal rajatud kaevandustest on praegu töös veel ainult Kohtla. 1939. aastal toodeti 1,98 miljonit tonni põlevkivi. Põlevkivi kaevandati ja sorteeriti käsitsi, kaevuri töönormiks oli 2 t põlevkivi päevas. Peamine kasutaja oli põlevkiviõlitööstus ja sellel tuginev põlevkivikeemiatööstus, mis töötlesid 60% põlevkivist
Komandantuur koosnes kolmest SSi ohvitserist ja hulgast SSi allohvitseridest ja sõduritest. Vaivara koonduslaagri komandant oli SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier. Laagreid valvasid eestlastest ja venelastest formeeritud politseipataljonide allüksused ning organisatsiooni Todt teenistuses olevad sakslased. Juutide transport uude laagrisse algas augusti alguses 1943. Oktoobriks 1943 oli Vaivara koonduslaagril 3 harulaagrit (veel teine laager Vaivaras ja kaks Viivikonnas) kokku 3300 vangiga. Seejärel suurendati laagrite arvu kümneni. Järgneva aasta jooksul kuulus lühemat või pikemat aega võrgustikku kokku 20 erinevat töö- või harulaagrit: Vaivara kaks laagrit (üks raudteejaama ning teine õlitehase lähedal), Klooga, Narva-Ost, Hungerburg (Narva-Jõesuu), Soski (Vasknarva v), Auvere, Kerstova / Putki (Viru maakond, Kose v), Ereda (töökomandoga Kohtlas), Jõhvi, Kuremäe, Kunda, Kiviõli, Viivikonna I ja II laager,
annaabi.ee 
