György Ligeti looming ja kuulamisanalüüs
mitmeid sarnaseid motiive ja meloodilisi elemente. Aastal 1988 kirjutas ta
Kontserdi klaverile ja orkestrile, mida ta ise nimetas "esteetiliseks kreedoks".
Kontsert arendab edasi etüüdides välja töötatud ideid ning kõike seda orkestri
kontekstis. Aastal 1992 kirjutas ta Kontserdi viiulile ja orkestrile, mille lõplik
versioon kanti ette 1993. Kontserdis võib märgata Ungari rahvameloodiaid,
Bulgaaria tantsurütme ja vihjeid keskaja ja renessanssmuusikale, selle
viiulipartii ulatub aeglasest tempost ja mahedast toonist tuliste ja nurklike
karakteriteni.
Ligeti tundis hästi serialismi põhimõtteid, aga ta leidis, et see talle ei sobi.
Tema meelest tekkis publiku ja helilooja vahel lõhe ning ta arvas, et kõlalise
tulemuse arvelt ei saa struktuuri üle tähtsustada. Erinevalt mitmetest teistest
heliloojatest polnud Ligetil kindlat kompositsioonimeetodit, selle asemel oli tal
teosest nägemus ja kujutlus. Kölnis elektronmuusikastuudios tehtud