Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
paar päeva hiljem, kui see oli lepingus ette nähtud.
Iga inimene võib sõlmida ka eellepingu enda keha tuhastamiseks või matmiseks, kuid selliste
lepingute sõlmimine põhineb usaldusel. Riigi garantii puudub siin täielikult (Sala 2002: 46).
Eesti surmakultuuri uurija Tiia Ristolainen on arvamusel, et surm ja matused ei ole Eestis veel
müügiobjektid, teadlane kinnitab oma arvamust ka teiste surmatemaatiliste uurimustega, näiteks
Triin Viitamehe bakalaureusetööga. Tiia Ristolaineni sõnul on Eesti matusebüroode reklaam
pigem ,,tagasihoidlik kui pealetükkiv", inimesed hoolitsevad reeglina oma kalmistute eest ise,
kuigi tänapäeval on võimalik ka selleks kedagi palgata (Ristolainen 2004: 22).Mulle isiklikult
tundub, et see seisukoht kipub Eestis surmakultuuri suundumusi jälgides, vananema. Viimaste
aastate muutused ühiskonnas on olnud kiired. Kaasaegsete eurooplaste seas üles kasvanud nn
surma eitajate põlvkond
annaabi.ee 
