Sinuhe Mika Waltari
Waltari kirjutas ,,Sinuhesse'' ka omaenda elutunnetuse, oma rahuldamata kire, oma kujutlused
ja teadmised. Ta oli enda eestkõneleja, tema autorikujund. Siinkohal leian paralleele Waltari
ja Jaan Krossiga. Jaan Kross nägi kroonikakirjutajast jutlustajas Balthasar Russowis oma teist
ja samas kõige sügavamat mina, keda ta järgnevas loomingus teosest teosesesse erinevates
kehastustes ikka ja jälle läbi kirjutas.
Otsides paralleele eesti kirjandusest viitaksin Tammsaarele ja Ristikivile. ,,Sinuhe''
filosoofilises koes on Tammsaarelikku skepsist ja pessimismi. Kirjanikena on nad tiirelnud
erinevatel orbiitidel, üks talupojamaailmast võrsunud mõtleja, teine pastori pojana. Ristikiviga
sarnastab Waltarit Sinuhe kui ,,igavese ränduri'' motiiv, samuti Ristikivi ajaloolistes
romaanides kujutatavate sündmuste ja inimsuhete ehedus.
,,Sinuhe'' romaanile viitavaid detaile on Josephines ehk Fine'is, keda minajutustaja kahe