Mina ja Klassika arutlus
Mulle meeldib olla rohkem
rõõmus, vahel ka stressis ja vihane, sest siis suudan rohkem korda saata. Kurvana aga pole
motivatsiooni mitte midagi teha peale enesehaletsemise. Renessanssist pärit muusikat ei osanud
miskipärast seostada mitte millegi meeldivaga. Palestrina Missa 1. osa Kyrie tekitas minus tunde,
nagu oleksin jälle algklassis muusika tunnis koos Linda Rosinaga. NB! Sain seal peaaegu iga tund
märkuse selle kohta, kui saamatu või viisipidamatu ma olin. Arcadelt „Il bianco e dolce Cygno” oli
minu jaoks dramaatilise sõnumiga. Tekkis tunne, nagu oleks mõni lähedane surma saanud ja nüüd
olen kirikus koori kuulamas ja leinamas.
Barokkajastu muusikas oli omamoodi äratundmise rõõm. Peaaegu iga laul lehelt barokist on
kuskilt tuttav või olen varem kuulnud. Näiteks Vivaldi Torm, Suvi olid kõige tuttavamad ja ma isegi
ei tea kust või kuidas need nii tuttavad on. Lihtsalt on nagu loomulik või kaasasündinud teadmine.
annaabi.ee 
