see on pulma, kus viibinud isegi tsunfti oldermann ja teisi auväärseid kodanikke, söandanud pillimeheks kutsuda kellegi "vääritu" mehe talupojakandlega. Kui kõneleda kandle ergoloogiast, tuleb vahet teha kolme põhitüübi vahel: 1) vanem, peamiselt ühest puust õõnestatud, mollikujuline ja väheste keeltega (harilikult 6-7 keelt) kannel; 2) uuem, laudadest korpusega, trapetsi- või pooltrapetsikujuline ja rohkete keeltega (harilikult 20-30 keelt) kannel, nimetatud ka viisikandleks, Põhja Eestis simbliks; 3) saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Lähemalt tutvustaksin teile siis esimest varianti, ehk siis vana eesti kannelt. Vana eesti kannel õõnestati ühest puust, harilikult kuusest, kuid ka männist, pärnast, harvem kasest. Katteks asetati eraldi kõlalaud harilikult paljude pisikeste, harvem ühe suurema resonantsavaga. Keeli oli 6-7 või veidi
paljud rahvalaulud. Pill mängiti meelelahututuseks aastaringselt. Teadaolevad vanad eesti kandled olid ühest puutükist õõnestatud ka kiirjalt paiknevate keeltega. Pillil oli 6 keelt. Keelte arv kasvas koos rahvamuusika arenguga. Muuseumi ekspositsioonis olevad setu ja Vana-Vändra kannel on koopiad sellistest vanadest pillidest. Vana kandle asemele tuli 19. sajandi teisel poolele kasutusele rohkete keeltega trapetsi- või pooltrapetsi-kujuline kannel, mida nimetati ka viisikandleks või simbliks. Pillid olid diatoonilised, keeled paiknesid paralleelselt. Seoses funktsionaal-harmoonilise mõtlemise kinnistumisega eesti rahvamuusikas levisid möödunud sajandi vahetusel veel erilised mähisega basskeeled, märkimaks helistiku põhifunktsioone. Taolised on rahvapillimehe Peeter Piilpärki, Eduard Johansoni jt. valmistatud pillid. 20. sajandi algupoolel asendati Kagu-Eestis kandle üksikud basskeeled valmis saateakordidega.
annaabi.ee 
