Tammsaare ja Gailit elulugu
olema säärase keele nimi, mida pole kuulnud ei sina ega õpetajagi", ,,istu otseteed edasi",
,,kuidas võib inimese elulugu täielik olla, kui selles pole täielikku surma"; siia kuulub ka
Tammsaarel eriti harrastatav lobisev sõnakus, mis kordamiste, keerutuste ja asjatute
kõrvalekaldumistega jutulõnga peaaegu edasipääsmatult kinni takerdab või viib selle sootuks
mujale kui soovitud; näitena sellest kõlbab Mauruse eespool tsiteeritud ,,viisakusjutlus");
sõnamängude kaudu - ,,raha moodi inemine" (s. o. inimene, kes raha toob), ,,teie ema
õnnekõrvad" (s. o. ema poolt kaasa antud tassikõrvad, mis peavad õnne tooma), ,,olgu meil
siis parem surelikkus, ja käigu kuradile see igavene kurat", ,,ulun nagu hunt siin Hundipalul",
,,usku peab olema; kõik peavad millessegi uskuma; isegi Jumal, kui ta on olemas"; loogiliselt
absurdsete järelduste kaudu (,,kui inimene on seepärast kaabakas, et ta laenab, siis on ka see