A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Oli vaja
einestada. Ratsanikud tulid maha kõrtsi ees, mille silt kujutas Püha Martinit, kes loovutab
poole oma mantlist vaesele. Teenritel kästi hoida hobuseid saduldatuna ja nad pidid iga
hetk edasisõiduks valmis olema.
Sõbrad astusid võõrastetuppa ja istusid lauda.
Keegi aadlik, kes oli äsja Dammartini teed kaudu saabunud, istus sama laua taga ja
einestas. Ta alustas juttu vihmast ja ilusast ilmast; reisijad vastasid. Ta jõi nende
terviseks, reisijad vastasid samaga tema viisakusavaldusele.
Sel silmapilgul aga, kui Mousqueton tuli teatama, et hobused on valmis, ja just lauast
tõusti, tegi võõras Port-hosele ettepaneku juua kardinali terviseks. Porthos vastas, et teeb
seda heameelega, kui võõras omakorda kuninga terviseks joob. Võõras kisendas, et ta ei
tunne ühtegi teist kuningat peale Tema Eminentsi. Porthos sõimas teda joodikuks. Võõras
tõmbas oma mõõga tupest.
«Saite tobedusega hakkama,» ütles Athos. «Aga ükskõik, nüüd ei ole võimalik enam
taganeda
annaabi.ee 
