kunagi meie eakaaslased läbi elasid ja oskaks hinnata inimesi enda ümber. Aeg, mida kirjeldab Viirlaid, kestab 1944. aastani, mil allesjäänud noored eesti mehed tulevad Soomest koju tagasi ja katsetavad siin sama edukalt oma maad kaitsta. Ent juba septembris pöörduvad nad kiiresti tagasi, kuid ajalugu ei lubanud neil ka sinna jääda sinna. Tuli liikuda venelastele väljaandmishirmus Rootsi ja sealt kaugemale, Viirlaidil näiteks lõpuks Torontosse. Autor keskendub viie relvavenna, ise kuues, sõduriõppustele, isevärki lahinguvõtetele, kuid lisab ülestähendustele värvi väikeste seikluste, lühiarmumiste ja noorte kuraasikate meeste tempude meenutamisega.. Põhjatähe poegi jäi Malmi kalmistule 303 - Viirlaidi väljend ,,külmad ja vaikivad numbrid" on tõesti kõle oma igavikulises tähenduses. ,,Mu read on kirja pandud teadmisel, et eestlane ei tohi unustada, kes ta on," iseloomustas Arved
prlamendiliikmetele ja senaatoritele, Kanada, Inglismaa ja USA saatkondade raamatukogudele üle maailma. Isikliku raha ja energiaga on ta aastakümneid korraldanud oma loomingu tõlkimist eri keeltesse, teadvustamaks maailmale Eesti tragöödiat. Seda mitte kuulsusjanust ega auahnusest. Et ta kuulsusest ei hooli, näitab ju aurahast loobuminegi. Pettumus kodumaas, mida ta eest külastades tundis, õigupoolest nördimus riigi juhtisikute omakasu ja printsiibituse pärast, ei lase aatelisel Viirlaidil end "siduda nende poolt jagatud auga". Meie ajal ja meie riigis, mil kompromissivalmidust nimetatakse kohanemiseks ja ideaalide hülgamist reaalpoliitikaks, näib Viirlaidi-sugune muidugi anakronismina. Sõnad isamaa ja rahvus on esiotsa lihtsalt vanamoelised, eurotuhinas muutuvad nad varem või hiljem nagunii tarbetuks. Saati siis rahvuslikud ideaalid ja nende kandja. Kuigi Viirlaid kuulub tõlgituimate eesti kirjanike hulka, on seda kummastavam, et ta ei
annaabi.ee 
