Arved Viirlaid ,,Ristideta hauad" Esimene osa Esimene peatükk Oli sügis ning tihe töö põllul käis. Taavi Raudoja tuli Hiie tallu. Teda võttis vastu Hilda, kes ruttu ka teisi soovis külalisest teavitada. Hilda saatis Taavi ruttu lakka. Peagi kostus õue sõitva auto mürinat. Need olid venelased, kes taludest viina otsisid. Kurttumm Aadu ronis lakaluugist sisse. See tõmbas venelaste tähelepanu lakale. Roosi Marta päästis Taavi mehed endaga kaasa viies. Sõjast tulnud mehi, kes koos Taaviga koju tulid oli (peale Taavi) veel neli (üks nendest kergelt haavatud). Taavi sõi hoolega ning läks meestega sauna. Saunas oldi nii kaua, et perenaine neid sööma pidi kutsuma. Haavatud mees, Värdi, oli abivalmi Taavi vastu tõre. Hiie tallu tuli Marta. Ta andis Taavile passid, mille sakslased olid inimestelt ära korjanud. Pildid olid halva kvaliteediga, tänu sellele said mehed neid oma isikute varjamiseks kasutada. Teine peatükk Taav...
Ent juba septembris pöörduvad nad kiiresti tagasi, kuid ajalugu ei lubanud neil ka sinna jääda sinna. Tuli liikuda venelastele väljaandmishirmus Rootsi ja sealt kaugemale, Viirlaidil näiteks lõpuks Torontosse. Autor keskendub viie relvavenna, ise kuues, sõduriõppustele, isevärki lahinguvõtetele, kuid lisab ülestähendustele värvi väikeste seikluste, lühiarmumiste ja noorte kuraasikate meeste tempude meenutamisega.. Põhjatähe poegi jäi Malmi kalmistule 303 - Viirlaidi väljend ,,külmad ja vaikivad numbrid" on tõesti kõle oma igavikulises tähenduses. ,,Mu read on kirja pandud teadmisel, et eestlane ei tohi unustada, kes ta on," iseloomustas Arved Viirlaid 1997. aastal ,,Sirbis" oma loomingut.See oli tolleks ajaks juba pool sajandit kestnud proosa- ja luulevormis kirjutamist hõlmav üldistus. Raamtus ,,Põhjatähe pojad" on autor vaatluse alla võtnud oma soomepoisi-aastad
keeltesse, teadvustamaks maailmale Eesti tragöödiat. Seda mitte kuulsusjanust ega auahnusest. Et ta kuulsusest ei hooli, näitab ju aurahast loobuminegi. Pettumus kodumaas, mida ta eest külastades tundis, õigupoolest nördimus riigi juhtisikute omakasu ja printsiibituse pärast, ei lase aatelisel Viirlaidil end "siduda nende poolt jagatud auga". Meie ajal ja meie riigis, mil kompromissivalmidust nimetatakse kohanemiseks ja ideaalide hülgamist reaalpoliitikaks, näib Viirlaidi-sugune muidugi anakronismina. Sõnad isamaa ja rahvus on esiotsa lihtsalt vanamoelised, eurotuhinas muutuvad nad varem või hiljem nagunii tarbetuks. Saati siis rahvuslikud ideaalid ja nende kandja. Kuigi Viirlaid kuulub tõlgituimate eesti kirjanike hulka, on seda kummastavam, et ta ei ole paigutunud Eesti kirjanduspilti isegi mitte kauaaegse Eesti PEN-klubi esimehena. Arved Viirlaid 1922 Martin Säde Eüa07
annaabi.ee 
