Vaikuses suikuvalt tuuletus unised kukkusid käod. Sõnatu suisutas luuletus, kevadöö unede näod. „Tuli ja tuul“ Sisaldab 1930-ndatel aastatel ja sõja ajal kirjutatud luuletusi koos võõrsil looduga Luuletusi kodumaakaotuse traagikast Tagasivaatavat valgust langeb värsspildistustele sõjaeelsest Tartust, Toomemäest, ülikooli raamatukogust ja luuletajast enesest loengut pidamas „Tartu rahu (1)“ Läbi okste haraliste lehte puhkevate viirgab, ümber tuttavsaraliste katuste see kevad kiirgab. Linn, maasüda! Majad, aiad kahelpool jõejooma veerul, omaks vaateveerud laiad, avanevad oru keerul. Kokkuvõte Oma mitmekülgse tegevusega on G.Suits mõjutanud kultuurielu arengut Kirjandusajalukku on läinud eelkõige luuletajana Tugev kaasaja- ja ühiskondliku õigluse tunne, humanistlikud veendumused ja poeetiline jõud teevad Suitsu loomingu aegumatuks Kasutatud materjal http://www.ut.ee/verse/index.php?
sasipuntraks marutab. sähvib silmis nagu pikne. Vanas vabisevas veskis Võta roop ja sega teri, aja-pere isekeskis siis ei rikne, sõlmed lahti harutab. siis ei kidu kesta varjus homse idu. Juba sirbi sees on sälgud, pilbastega väsind välgud [---] valgustavad une pervi. Kuid su saagist veel ei mõika, lõika, lõika tühi tünder nutab servi. Väljas koiduvagu viirgab, kahvatule näole kiirgab vaikne naeratuse vine. Mine, mine. Teised vaagigu su vilju, sa ent sirbi tasahilju pistad räästapilusse. Kandes elu sirvilaudu, lähed kõrge ukse kaudu ära mätaste vilusse. Hämaras on laiad hoovid, voodi varjuks rohtund roovid. Sääl sa magad, sõrmed rinnal. Kaevuvinnal kukk ei kire. Imekerge tuulevire puhub suurest aja nabrast laugudele udu-habrast unustuse kõlka-kahu. Sügav rahu. Mulla-isa liiva tuulab, vihmakella lööke kuulab, endamisi kihistab.
annaabi.ee 
