August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
... Ja arvate ennast paremaks minust? Siin -
hunt, uhke, ei lase ennast häbistada! Aga teie - orjaverega võitud häbioksad
vedelevad aedade taga maas, koerte lakkuda! Hunt on vaba -teeb, mis
tahab, tuleb, kui ta tahab, läheb, kui ta tahab, armastab ja vihkab, keda
tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid - põlgab! (Astub uhkelt metsa
poole; keegi ei takista teda, kõik on kui tarretanud.)
Metsas vilguvad siin ja seal pimedas korra pisikesed viirastuled nagu hundi
silmad, mis kohe jälle kaovad.
Siis selle vaikuse keskelt.
VANEM INIMENE. Püha jumal! Jaanituli kustunud! See ei tähenda head!
VANA NAINE. Ja mets nii must ja kole! Siia küll enam ei julge jääda!
Tõusev hirm inimeste hulgas, tüdrukud ja naised kogunevad üksteise ümber
kokku, lapsed ripuvad vanemate riiete küljes. Kõnekõmin ja hädaldamine;
üksikud hakkavad minema, aegamööda kaovad kõik. Ainult Margus jääb