A. Tšehhov "Rotschildi viiul"
40. k."
Ja ohkas. Eit lamas kogu aeg vaikides, silmad kinni. Aga õhtul, kui pimedaks läks, kutsus
äkki vanameest.
,,Kas sa mäletad, Jakov?" küsis ta, vaadates teda rõõmsalt. ,,Kas mäletad, viiskümmend
aastat tagasi andis jumal meile heledate juustega lapsukese? Siis istusime ikka jõe ääres
ja laulsime laule... paju all." Ja kibedalt naeratades lisas ta: ,,Tütreke suri."
Jakov pingutas mälu, kuid ei suutnud kuidagi ei last ega paju meenutada.
,,See ainult viirastud sulle," ütles ta.
Saabus papp, andis jumalaarmu ja toimetas võidmise. Siis hakkas Marfa midagi
arusaamatut pomisema ning heitis hommiku eel hinge.
Naabrieided pesid ta, rõivastasid ja panid kirstu. Et salmilauljale mitte ilmaaegu maksta,
luges Jakov ise Taaveti lauluraamatut, aga haua eest ei võetud talt midagi, sest
kalmistuvaht oli vana vader. Neli meest viisid kirstu matuseaeda, kui mitte raha, vaid
lugupidamise pärast