Eduard Viiralt
puugravüür, mille nüansirikas faktuur, paralleeluuritsa ja ruleti kasutamisviis ajut selle
tehnika meistrit D.-É. Galanist meenutab. Talle mõjus ka graafika vallas küllaltki vilgas
Pariisi kunstielu tervikuna. Estambikunsti elujõust seal annab tunnistust Sõltumatute
Gravööride Ühingu asutamine 1922.aastal. Korraldati rahvusvahelisi graafikanäitusi, nagu
seda oli 1928.aasta puugravüüri näitus Louve'i Marsani paviljonis, kus Viiraltki esines.
Õpetlik oli ka klassika uurimine Rahvusliku Raamatukogu gravüürikabinetis. Vanade
meistrite tehniline täiuslikkus oli Viiraltile lähedane ning tema 1920.aastate lõpu ja
1930.aastate alguse laadis, eriti vasegravüürides ja uuritsaga viimistletud ofortides on rohkem
sugulust 17.-18.sajandi gravööridega kui kaasaegsetega. Õilis ja peen tehnika, nagu kunstniku
üha rafineeritumaks muutuv stiilgi ühtaegu toovad esile ja tasakaalustavad ainestiku