"viiraltiga" - 1 õppematerjal

Eduard Viiralt

selliseid lehti nagu ,,Claude" (1936, puugravüür), ,,Maastik Pariisi lähedal" (1937, ofort), ,,Lamav tiiger" (1937, pehmelakk). Niisamuti on stiilsusega. Kui ere, ekspressiivne, nooruslikku kujutlusjõudu ja värskust uhkav ka poleks olnud Viiralti stiil 1929. ja 1930. aastate piiril, on vahest imetlust väärivam stiilikindel ja loomulik avaldumine tema kunsti realikstlikumaks muutudes. Paljudel temaealistel kunstnikel tingis kaasaminek realismilainega teatud stiilis lõtvumise. Viiraltiga seda ei juhtunud. Tõsi küll, teatud väsimust võib tema juures märgata; see avaldub viljakuse languses. Viimast põhjustasid muidugi ka suurem nõudlikkus oma töö suhtes, kriitiline suhtumine sehitehtusse, loominguline ümberorientatsioon. Ent nii vaimselt kui ka füüsiliselt pingelised noorusaastad andsid end tunda. Tänu Alfred Rõude3 tõukele korraldas Viiralt ulatusliku personaalnäituse 1936. aastal Tallinnas ja Tartus ning 1937 ka Helsingis. See leidis kodumaal elavat vastukaja