Neid linde me tunneme
tusi nagu jäälõhkuja, -kolataja, -põrutaja-, -põtk, -põtkes, põtkaja, jäätallaja jne.
Nagu linavästriku nimetuski ütleb, on ta seotud linadega. Kui lindu nähti kevadel esimest
korda kõrgel lennus, katusel või aiateibas, võis loota kena linakasvu, kui aga maas või madalal,
siis kehva ja kesist. Seepärast kannab linavästrik veel selliseid nimesid nagu linalind, -päästrik,
-pääsuke, -pääsmik, linaõnnenäitaja, -tooja, linamõõtja.
Liikudes viipsutab västrik oma pikka saba ehk hända üles-alla. LõunaEesti nimetused
händlane, hännaline, hänilane peavadki silmas linnukese üpris silmatorkavat hända.
Eestlaste rahvapärimustes on ta väga sageli seotud kahe asjaga: kevadise jääminekuga ja
linakasvatusega. Nimelt pidid linavästrikud kevadel oma jämedate jalgadega (siit ka nimetus
Jämejalg-Toomas) jõed lahti tallama. See arvamus tuleb sellest, et linavästrik saabub kevadel