Kõnetegevuse psühholoogia konspekt
sisekõnet. Kirjalik kõne on seejuures teisene ning seda kasutavad ainult arenenud
ühiskonnad. Teisene on ka sõrmendamine, mille puhul käemärkide abil antakse edasi sõna
häälikkoostis. Mõningase reservatsiooniga võib neljanda vormina (tegelikult vormide
rühmana) nimetada mõtete esitamist alternatiivsete vahendite abil: viiplemine,
sõrmendamine, suhtlemine graafiliste sümbolite abil (blisskeel, morse) jm.
Alternatiivvahendite hulgas on kõige levinum viipevorm, mida sel sajandil on hakatud
vaatlema kui kurtide emakeelt.
Sisekõne peamiseks funktsiooniks on oma tegevuse planeerimine—reguleerimine ning oma
vaimse tegevuse teenindamine. Teisiti öeldes on sisekõne dialoog iseendaga. Sisekõne
areneb suulise kõne baasil (lapse egotsentrilisest kõnest). Seetõttu on ta suulise kõnega
võrreldes veelgi vähem hargnenud, ei vaja täpset artikuleerimist või toetub ainult kujutlustele
sõna häälikkoostisest
annaabi.ee 
