Friedebert Tuglas „Väike Illimar”
Oli käre külm, kuid öeldi et päev on nüüd kukesammu võrra pikem. Illimar läks sel päeval
kelgutama. Ta lasi pleekaiast linnumaja ja järve poole mäest alla. Järvel jäi hoog pidama ja
Illimar imetles ilu enda umber. Siis jäi Illimar kalavenelasi vaatama ja vaatas koguni niikaua, et
täiesti ära külmus. Ta pani nüüd tähele, et pakane näpistas nina ja eriti vasaku jala varbaid, sest
vasaku jala saabas oli väiksem. Seal märkas teda vana Hirm ning viis Illimari viinavabrikusse.
Seal oli soe ja hea ning peagi jäi Illimar põhuhunnikusse magama. Siis pakkus vana Hirm, et
veab pool teed Illimari kelguga kodupoole ja siis teise poole veab Illimar teda, aga kokkuvõttes
viis ikkagi Hirmu-Juhan Illimari terve tee ise koju.
Illimar sai vaid näiliselt ise oma elu korraldada, kuid tegelikult tegid seda tema eest ema, isa, tädi
Liisa ja ilm. Oma kamasse ei saanudki ta kanda, sest ema ütles, et need peavad kuivi ilmu
ootama
annaabi.ee 
