Alo Paju
vaibatükil pliidi kõrval, jälgis ta vidukilsilmi üleüldist askeldamist. «Kardulad seie!»,
röökis ülaltkorra perenaine, ise mingit plekkriista kraapides. Kostis hirmsat kolinat ja
vandumist, lapsed siplesid kõigil jalus, -- neil on ju, teadagi, alati lõbus. Aeg-ajalt tuli
uusi külalisi. Eemal nurgas istus Artjom, kojamees, mudis oma piipu ja nohises
paljutõtavalt. Harva lahkus tema pilk seina ääres seisvatelt viinapudelitelt. Diivanil
istusid kaks meest, mõlemal käsi ümber teise kaela, ja jälgisid toimuvat, endil kohe väga
muhedad näod. Täna, lämbel lõikuskuu reedel, olid mehed, ehk siis siitperemees ja
naabrimees, isaks saanud. Kaks ponksi poisslast olid vajutanud lingile ja astunud siia
ilma. Seda mitte just sagedast sündmust, et see naabrinaistel ühel päeval õnnestus, oli
terve trepikoda tähistamas. «Ega's siin midagi,» kostis saginat üle kojamehe hääl, kes
annaabi.ee 
