Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
loodust kui kõik alust, algust ja tuge. Nii Henrik Visnapuule kui Marie Underile on kevad looduse ja ka
inimeste taasärkamise ja alustumise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev.
Underi jaoks on talv suur uinumise ja kevadeootuse aeg, periood, "kus kurb ja pime ootamas mu tuba."
Ta elab kevade ootusest teise kevade ootuseni: "Mu kevad algab pääle jõulu juba!/Nüüd külvab oma
esimese idu / ja viinakuuni kestab siis see pidu - / nii kaua maitseda mul antud luba!" Elujaatavalt kiidab ta
taevani kevade, imetleb suve ja talvel jääb puutumata selle hallusest, peites end unistustes. "Vist elus
kaunimat ei olegi kui - ootus, / sest suveks valmistuma juba algan / ja talve tulisemalt maha salgan."
Underi varakevad on rohkete kujundite tõttu isegi unenäoline. Ta näib hõiskavat koos särava päikesega,
tormavat koos veega kaugele ära, et jäädagi nautima taasleitud looduse võlu
annaabi.ee 
