"viimsevaatetornitagi" - 1 õppematerjal

Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused

Koostatakse projekt, millel on hea kõla, eetiline maik: “Viimse rõõmu pakkumine surmaminejaile”. Kui palju on seal tegelikult humaansust? Ja kui realistlik on arvata, et surmaminejad silmitsevad avanevat vaadet õnnejoobes? Kuivõrd suudavad nad oma elu viimastel sekunditel nautida looduse ülevust? Vanglaülem kommenteerib viimsevaatetorni: “Sealt paistab lõpuks, kui lühike ja sealjuures hurmav võib olla elu!“25 Küllap tunnevad surmaminejad seda viimsevaatetornitagi. Kas ei tunne nad pigem kahetsust, masendust, hirmu kui olukorra ülevust? Viimsevaatetorni puhul on tegemist taas surma ritualiseerimisega, sedapuhku kannatuse selge allutamisega seaduse käsule (enesepõletuse korral sai rääkida pigem vabatahtlikult loodud reeglistikust). Ent surmanuhtluse elluviimine on alati olnud rituaalne. Peaks siis küsima, mille poolest erineb giljotiini-rituaal viimsevaatetorni rituaalsusest? Vastuse oleme juba andnud – viimsevaatetorn 25 Sealsamas, lk. 87.