Mina ja Minu Maailm on väsinud vihkamast
või vihanud olen ja vahel ma tunnen, et see võtab minult meeletult energiat ära. Ma ei
ole ainus, kes vihkab, ka minu sõbrad ja tuttavad, terve inimkond tunneb või on
tundnud seda emotsiooni. Vahel kui sellele mõelda tundub see nii õõvastav ja hirmu
tekitav, et minu loomuses on konflikte tekitada ja nende baasil siis vihata ja see nagu
annaks õiguse teistele halba tekitada. Viha tundes teen ma halba ainult ise endale.
Nõustun viha osas Luule Viilmaga, kes jõudis enda elu jooksul kirjutada päris mitu
eneseabi õpikut väitis, et :" Viha minus on stress. Viha olemasolu tõmbab viha ligi ja
viha kasvab" (Viilma 2003). Ometigi olen ma sellest väsinud ja tüdinud. Järgnevad
näited vihkamise kohta on kõik isiklikku laadi ja sellest tuleneb essee pealkiri :"Mina
ja Minu Maailm on väsinud vihkamast".
Hakates mõtlema sõna ,,vihkama" tähenduse peale ei oskagi seda kuidagi väga täpselt
defineerida
annaabi.ee 
