ja ehk just seepärast on autor otsustanud jääda vaid väikseid kirjatähti kasutava stiili juurde. Samas tunnen, et see ükskõikne keelekasutus – kui nii võib öelda – luuletuse esimeses osas läheb hästi kokku kõneleja olemuse ja tunnetega. Kaldmaa on oma loomingus sageli mänguline, nii ka siinses luuletuses. Kuigi luuletusel puudub kindel rütm, mängib luuletaja huvitavate kõlakujunditega – nt piiksus ja viiksus / ... / ei mingit nakitsust, pakitsust, tarvet –, mis teevad luuletuse lihtsalt ja nauditavalt loetavaks. Ühtlasi ilmestab Kaldmaa oma luulet mitmete epiteetidega: / ... / sellest igavesti närivast tundest / vääksuvast kohalolekust / rahuolematust häälest ja rõhutab korduste ja silbitamisega seda, mida peab väga oluliseks. Arvan, et seesugune luuletus on suunatud lugemiseks kõigile, kes seda lugema juhtuvad.
Ta ei rääkinud, ta juhtis inimesi, aitas hilinenud sisse, avas läbikäigutee, ja tegi seda kõike peanoogutuste ja käeliigutustega. Siis läks ta jälle oma kohale seina ääres. Ta oli kõige vaiksem, hiilivam, vargsi liikuvam mees, keda ma iialgi olen näinud, ta näol polnud naerunatukestki. Oli harmoonium üüritud -- katkine harmoonium -- ja kui kõik oli valmis, istus üks noor naine harmooniumi 389 ette ja hakkas seda sõtkuma, nii et see viiksus ja kiunus. Kõik laulsid kaasa ja minu arvates oli Peter ainus, kel oli hea olla. Siis tõusis pastor Hobson pikkamisi ja pühalikult ja hakkas kõnelema. Ja samal silmapilgul algas keldris kõige kõledam kära. Kärategijaks oli ainult koer, aga ta tegi nii kanget müra ja see kestis nii kaua, et te ei oska arvata, missuguse näoga pastor seisis kirstu ees ja ootas. Oli päris piinlik ja keegi nähtavasti ei teadnud, mis teha. Kuid õige pea nägime,
annaabi.ee 
