Taani raamatukultuur
kujunemisele Taanis.
Taani kõige uuem, 20. sajandi kirjanduses puudub ühtlane, tervikuline ilme. Otsitakse uut.
Mitte üksnes põhjamaad, vaid kogu Euroopa kirjandus elab ootuses, ei liigu enam suurtes,
ühtsetes joontes, vaid on purunenud tuhandeiks indiviidideks; kultiveeritakse ,,mina"-stiili, iga
kirjanik on omaette jumal.
Nüüdisaegne tähtsaim taani kirjanik on Johannes Vilhelm Jansen (1873- 1950). Tema
romaanidest, millest ühed käsitlevad põhjamaa rassi ürg-ja viikingiaegu (,,Liustik" 1909 eesti
k. 1913 ja 1927; ,,Laev" 1912), teised Janseni poolt jumaldatud Ameerika
masinatsivilsiatsiooni (,,Madam d'Ora" 1904, eesti k. 1933; ,,Ratas" 1905, eesti k. 1933).
Kirjaniku kinnisideeks on usk põhjamaa rassi suurusesse.
Martin Andersen-Nexö (1869- 1954)- taani silmapaistvam sotsiaalne kirjanik. Tal on ainult
üks sügav isiklik armastus- proletaarlase saatus. Tähtsaimad on tema suured romaanid
,,Vallutaja Pelle" (4 rmt
annaabi.ee 
