Tammsaare ja Gailit elulugu
halvad jooned, kuigi harva, mängleva ootamatusega pöörduvad südamlikeks ja isegi õilsaiks.
Kui säärane mammonateener nagu Maurus poisile, kelle ta arvab olevat rahast lagedaks
koorinud, sealsamas puhtsüdamliku hoolitsusega rublatükki tasku hakkab toppima, sest et
,,natuke raha peab teiesugusel pikal mehel ikka ka olema", kui ta samale poisile, kelle ta
,,jumala tapmise" pärast koolist välja on heitnud, veel tänavalegi järele jookseb, et viierublast
selle tasku toppida, sest et ,,inemisel peab ometi viiski rubla raha olema, kui ta tahab eesti
jumala vastu minna", siis saab ta sellisena juba meeldivaks. Vähemalt ikkagi mõnesuguseid
südamlikke tundeid kerkib sellest ähmasest virvarrist esile, seal, kus seda kõige vähem võis
oodata. Ka Maurus pole ju isand oma hulga koomiliste ninade üle, vaid peab neid kandma,
olles ise hulga parem kui ta ninad. Seda kinnitab ta muide ka ise sealsamas, öeldes: ,,Oleks