Tants aurukatla ümber
Rehepeks on talus alati tähtis töö ja suur pidupäev.
Paljuke neid kurje asju siinilmas õige ongi tulekahju, katk, sõda ja surm. Harva, kui
nad kõik korraga kaela tulevad. Süda on neil inimestel kaunikesti puhas, tapnud ja
varastanud nad mõistagi pole; kõiki teisi käske on nad küll rikkunud. Vaikselt ja
rahulikult elavad nad oma elu, paljudest maailma asjadest pole neil selget
ettekujutust.
Ainult unistus paremast elust ja kõige täiustumisest särab kuldse viierublalisena läbi
argielu aastakümnete.
Vanim poeg Karl ilmub maale südasuvel kaheks nädalaks patseerima, valge krae
kaelas, jalutuskepp käevangus; lahke ja sõbralik, ei tee kellegi vahel vahet; ei põlga
tööd, kuigi isa kardab, et ta vanimal pojal on tervis selleks liiga nõrk (lugupidamine);
Jüri peab vurlelikuks, kummaliseks; on üks neist Aiaste perepoegadest, kellele isa
otsustas hariduse anda vaid sellepärast, et üks poegadest peab talule au ja kuulsust
annaabi.ee 
