Juhan Viiding
näitleja eales imiteerida, võib küll püüda seda jäljendada, aga see pole ikka see. Me lihtsalt ei kujuta
ette seda tunnet, tunnet et kirjutad oma lapsele midagi sellist. Ma usun, et maailmas on ainult kaks
inimest, kes selle sisu mõistavad ja kellel on õigus seda mõista. Meie saame jääda vaid
kõrvaljälgijateks, vaatlejateks, kes aga ei tohiks sekkuda sinna ääretult hingelisse sidemesse, ei
tohiks sekkuda Juhan Viidingusse, sest see luuletus on tükike temast ja see tükk kuulub täie
õigusega Elole ja mitte kellelegi teisele, me võime teda katsuda, vaadata ja tunda, aga meie omaks
ei saa ta mitte kunagi.
*
Tuleb ette vaevalisi tunde,
mil on kõik. Ja lauluridagi.
Tuleb ette taevalisi tunde,
mil ei ole mitte midagi
Enda teha on kõik. Ja mitte miski.
Maailm mängib keelte pilliga.
Olla elus – siin on õudset riski;
verd ja higi, puid ja lilli ka.
Mitte keegi minu eest ei maga,
pole ärkvel ega valule.