On erinevaid viise kuidas elu elada, valikuid on palju aga otsustada ei suuda. Kuid on ka neid, kellel pole mingeid sihte, kes elavad lihtsalt ükspäev korraga ja vaatavad, mis järgmine päev juhtub. Kuid on ka neid, kes on juba varakult ära otsustanud, kelleks nad saada tahavad või kuidas nad elu elada tahavad. Paljud noored kindlasti ei mõtle tulevikule, käivad koolis nii palju kui tahavad, kõigest on ükskõik, käivad igal pool pidudel ja kodus eriti ei viibigi. Nad ei mõtle tulevikule ette, nad lihtsalt elavad ükspäev korraga. Aga kui see juba harjumuseks muutub, siis on raske sellest välja tulla, sest sõbrad ootavad sind, vanematel on ükskõik ja äkki oled isegi koolist väljaviskamise äärel. Siis on juba hilja asju ringi teha ja nad peavad kõik järgi õppima ja elu ei olegi enam nii ilus. Ka mina olen selliste juhtumitega kokku puutunud aga ma arvan, et neid ei ole palju.
basskitarr, mis oligi mõeldud kontserdi põhiliseks pilliks. Veidi vähem meeldejäävaks osutusid trummar ja soolokitarrist, kuid kõik koos kõlasid nad veatult, üksteist täiustavalt. Esitatud teostes olid segunenud jazz ja blues, Aafrika pärimusmuusika, sving, funk, salsa jne. Inglise keelsete lugudega vaheldusid douala-keelseid laulud, mida Bona suutis kaasa laulma panna ka häbelikud eestlased ja see tekitas korraks üleva tunde, et ma ei viibigi Eestimaal. Muusika oli vägagi mitmekülgne ja tänapäevasest klassikalisest jazzist üsna erinev. Minu lemmik palaks osutus ,,Eyala". See eristus teistest esitatud lugudest, olles hoopis rahulikum ja isegi nukra alatooniga. Kuigi laul oli taaskord douala-keeles, jõudis meeleolu ja tunne ilma sõnu mõistmatagi kohale. Meeldisid muidugi ka põhiliselt kõlanud hoogsamad ja kaasahaaravamad laulud, mis olid valdavalt ka inglise keelsed. Samuti jäi hästi meelde kiire
annaabi.ee 
