Mis paneb täiskasvanud mängima?
Või õigemini, mis paneb teda
üldse mängima? Johan Huizinga on väitnud: ,,Mängu lähteks ja põhialuseks on peetud
vabanemist elujõu ülejäägist."(Huizinga, 1985: 10) Nõustun väitega, sest iga inimene leiab endas
mingi energia, mida pärast tööelu mängule suunata. Rekreatiivne tegevus peale tööd muudab elu
palju vaheldusrikkamaks ja huvitavamaks. Aktiivsel mängijal on hommikuti alati hea reibas
ärgata, mõnda täiskasvanut viibgi läbi tervest päevast see mõte, et õhtul saab jälle mängima
minna. Suur osa tööinimesi tänapäeval kasutabki oma vaba aega rekreatiivselt, sest piisav kogus
füüsilist või vaimset mängu, mis süstib positiivsust on kõige parem moodus end järgmiseks
tööpäevaks laadida. Juba üksinda hasart, mis kaasneb mõne mänguga vallandab tõelise
energialaviini, näiteks jalgpallifännid on matsi lõpuks peaaegu sama väsinud kui pallurid ise, sest
annaabi.ee 
