Näituse retsensioon Andrus Noorhani Pea laiali otsas läbi linna
vanaaegsed majad ning pildil ei ole ühtegi inimhinge. Teisel on pildistatud
mingisuguse poe silti, mis ripub tänava kohal. Tekib tunne nagu oleks tegemist
mahajäetud linnaga. Ma arvan, et nende piltidega on tahtnud kunstnik öelda, et
ka väga melu täis kohtades võib inimene ennast üksikuna tunda. Üheksas teos
näitab meile tundmatut naist kandmas kotti ja kõndimas mööda vanalinna.
Kümnes kujutab vihmast päeva. Näha on, kuidas kõik vesi jookseb mööda
tänavat ja purskab vihmaveetorudest välja. Üheteistkümnes kujutab lapsi pargis
päeva ajal mingi kuju peal istumas. Kaheteistkümnes pilt on tehtud talvel ja
jällegi on näha pildil naist kõndimas mööda lumist tänavat. Pildil on tunda
üksindust, kuid usun, et too naine tegelikult ei ole üksik, vaid pigem jalutab
koju, et siis kuuma kamina ees telekat vaadata. Peale kõigi nende tänavate
piltide on ka ära eksinud siia üks raamatukogu pilt, mis nii väga küll ei keskendu
annaabi.ee 
