A.dumas Kolm musketäri terve raamat
poole, kuid iga esitatud küsimuse peale oli too ainult vaikides kummardanud. Rändurid
said aru, et tundmatul oli põhjusi vaikimiseks, ja nad loobusid teda kõnetamast.
Vahepeal oli kõu lähenenud; välgud sähvisid vahetpidamata, pikne müristas ja
ratsanike kübarasulgedes ning juustes vilistas tuul, orkaani eelkäija.
Ratsanike rühm sõitis traavi.
Veidi sealpool Fromelles'i puhkes äike. Mähiti end
649
mantlitesse. Jäi veel sõita kolm ljööd -- need läbiti vihmavalingute all.
D'Artagnan oli võtnud kübara peast ja ei olnud mantlit ümber võtnud. Ta tundis mõnu
vihma voolamisest oma hõõguval laubal ja palavikuvärinais ihul.
Sel hetkel, kui väike rühm oli läbinud Goskali ja lähenes postijaamale, ilmus ühe
puutüve tagant mees, kes oli seal varju otsinud ja pimeduses sellega ühte sulanud, ning
astus sõrme huultele asetades keset teed.
Athos tundis ära Grimaud'.
«Mis on juhtunud?» hüüdis d'Artagnan. «Kas ta on lahkunud Armentieres'ist?»
annaabi.ee 
