Hiina ja Jaapani kunst
looduse ühtekuuluvust.
Songi dünastia (960-1279) maastikumaal.
Sel ajal tõusis maastik isegi üheks peaalaks ja tekkis põhiline murrang ka vormilises küljes:
seniste pidevate kontuuride ja selgelt eraldatud üksikvormide asemele astub vormide ja joonte
hajumine, s.t. lineaarse vormikäsitluse asemele tuleb maaliline. Kasutusele võetakse õhu- ja
värviperspektiiv. Selle saavutamiseks jäetakse esi- ja tagaplaani või mitmete plaanide vahele
vaba ruumi, millega vihjetakse atmosfäärile. Hiina maastikumaalid jätavad mulje, nagu
oleksid nad tehtud varahommikul, kui jõgedest, järvedest ja orgudest tõuseb udu, millest
ulatuvad välja puuladvad, mäed ja künkad.
Hiina maalis ei püüta vaatajale anda pildist ühekorraga ülevaadet, vaid pilti võib ja
tuleb vaadata järk-järgult. Sellest on tingitud ka rullformaat. Maal on tehtud paberi- või
siidirullile, mis mõnekümne sentimeetri laiuse juures võib olla isegi meetreid pikk.