Pääle /aida / päädi / ma. tõne / vasine / vala / tu, Ette pane uue põlle kolmas / kuda / kirju / tet. kui see esä aidausse, Mis om / miine / miti / tu, rind pane suure sõle see ,ma / anna / emä / le; kui see / kuu / taiva / en, mis om / vasine / vala / tu, kaala pane helmekõrra see ma / anna / esä / le; kui see vihina vikerkaari.“ mis om / kulda / kirju / tet, see ma / anna / peiu / le. Tõlge: Kuulsin külas kiigutavat, laane taga lauldavat. Jooksin majja ema juurde: „Emakene, memmekene, anna mulle aidavõti, kingi mulle kirstuvõti – ma lähen aita end ehtima, aida peale enda vöötama. Panen ette uue põlle, (nii suure) nagu isa aidauks, rinda panen nii suure sõle kui kuu taevas, kaela panen helmekorra nagu vihma ajal vikerkaar
üle pargi rahesaju! Lõõtsub justkui ehtsast vihast! Puhub läbi luust ja lihast! Puhub põue!Puhub verre! Rullib halli pilvevalli nagu sinavmusta vahu, mis ei mahu enam merre, üle ehmunud horisondi... Justkui petetud või pete - päev poeb pelgu pilvepurje... Vesipüks pilvelevandid väljasirutatud londi taoline käib mööda vete tumerohelisi turje. Korraga maa raksub rahest! Pilvede ja puude vahest nagu valgest klaasist helmi vingub vastu kadult lastu vihina ja kahinaga! Vahi aga tuulekelmi: taas on ilm täis helke varje - kuna mõtteta ja nõuta vetepiirilt puudepiirilt rõkkab iili rõõmukarje, kui ta murrab vihmavarje, mida sulgeda ei jõuta küllalt kiirelt... ,,Söerikastaja" Väike revolutsionäär (1944) Külma pihku toetab kuuma põske. Hullud alles udusulised. Ehk küll silm sul neeldud nutust rõske, pilgud on sul imetulised. Pikki tunde trelle pigistamast on su ahtakene käsi must. Kuid su süda juues ikka samast
annaabi.ee 
