Anna Haava
tõlgitsejana. Tema armastus ja igatsuslaulud maailma inimsüdame vahetu elamuse kaudu.
Haava pärandas eesti luulele põhjamaiselt karge ja puhta lembelüürika, milles armastus on
lahutamatult ühendatud inimhinge helgete õnne- ja iluigatsustega.
Vormi osas saavutas Haava oma noorusluules väljapaistva musikaalsuse. Tema looming on
saanud suureks sõnadesalveks heliloojatele. Miina Härma on selle andunuimaks ja
sügavaimaks muusikaliseks tõlgitsejaks; ta on loonud ,,Luuletuste" vihikuile üle 20 viisi,
nende hulgas sedöövrid ,,Kõik kallile", ,,Küll oli ilus mu õieke", ,,Kui sa tuled, too mull lilli"
ja ,,Ei saa mitte vaiki olla". M. Härmale järgnevad Haava luule viisistamisel M. Saar ja K.
Türnpu, tema tekstid on inspireerinud veel E. O ja, M. Lüdigit, J. Simmi ja paljusid teisi
komponiste; tema luuletustele on uusi viise sündinud ka Nõukogude Eestis. Enam kui
kahesaja viisi loomisega tema sõnadele on heliloojad Anna Haava tunnistanud oma
annaabi.ee 
