V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
Gringoire hakkas uusi abinõusid otsima.
«Hüva! Olgu. Tahate, ma pöördun ämmamooride poole palvekirjaga, et tüdruk on rase?»
Preestri aukuvajunud silmad lõid sädelema.
«Rase? Häbematu! Kas sul on siis midagi teada?»
Preestri nägu nähes kohkus Gringoire ja ütles kähku:
«Ah ei, igatahes mitte minul! Meie abielu oli fiktiivne, foris-maritagium. Minusse see ei
puutu. Kuid asja saaks niiviisi edasi lükata.»
«Lollus! Häbi! Pea suu!»
2
2
5
«Asjata vihastute,» pomises Gringoire. «Asja edasilükkamine ei tooks kellelegi kahju ja
vaesed ämmamoorid teeniksid ka oma nelikümmend Pariisi teenarit.»
Preester ei kuulanud teda.
«Ometi peab ta sealt välja tulema!» sosistas ta. «Kohtupalati otsus tuleb kolme päeva
jooksul täita! Ja kui polekski otsust olnud . . . aga see Quasimodo! Naistel on nii rikutud
maitse!» Ja häält tõstes jätkas ta: «Meister Pierre, olen põhjalikult järele mõelnud. On ainult
üks abinõu olemas, kuidas teda päästa