Nimetu
hinnaga, kuid mõtle kui tore oleks seal elada!" hüüdis naine üsnagi erutatult.
"Hehh...see veel puudus. Me niigi elame kokkuhoidlikult ja sinna kolimine käiks meile üle
jõu. Sina istud jah, päevad läbi kodus ning unistad aina paremast elust. Mina, aga elan reaalsuses ja
pean tööd rügama selle nimel, et meil midagi laual süüa oleks ning riided seljas. Peale selle pole
mingisugust ametikõrgendust siin oodata, veab kui ei koondata veel," ütles mees vihastunult ja
tõusis püsti, aga just siis helises mobiil. Andres vabandas, ütles, et tööasjad ning läks teise tuppa
rääkima.
"Nohh...kas sa rääkisid juba?" küsis naine telefonis lausa ründavalt.
"Me ei ole veel vestelnud sellel teemal, lihtsalt sobivat hetke pole tulnud. Meil muud mured
hetkel."
"Sa aina vabandad ja vabandad, et pole sobivat hetke tulnud. Kui sa lihtsalt ei julge talle tõtt
rääkida, siis ütlen talle ise selle näkku!"
annaabi.ee 
