Tõeliselt vabad oleme vaid siis, kui tunneme oma jõudu ning julgeme olla need, kes me tõeliselt oleme. Meis kõigis on jõud olla vaba, kuid sageli anname oma jõu ja vabaduse ära, tegutsedes alateadlikult iseenda vastu. Näiteks, kui me mõtleme, et teatud inimene vihastas meid välja, siis oleme juba ära andnud vabaduse otsustada, kas olla selle inimese peale pahane või mitte. Me nagu kinnitaksime selle väitega, et oleme võimetud ise otsustama, millal me vihastume ja millal mitte. Aga me võime endale selle käitumismustri teadvustada, sellest vabaneda ning mõista, et antud olukorras oleks õigem hoopis tunnistada, mis meid tegelikult vihastas. Olla vaba ja iseseisev tähendab, et inimese sõltumine millestki või kellestki on minimaalne, tal on olemas heaks hakkamasaamiseks vajalikud valmisolekud. Ta otsustab ja vastutab ise ja reaalselt. Kas saame öelda, et täna ligi 20 aastat hiljem oleme individuaalsel tasandil iseseisvad ja vabad
Ma ei teinud seda. „Poisid, kas ma võiksin (nagu siis, kui oleme maanteel liiklusummikus ja meil on kiire ning me olime unustanud, kui teilt teenet paluda.“ Ma märkasin kerget pingesse tõmbumist (äkki tahan nende lubade numbrit kasutu teedevõrgustik tipptunnil on ja nii edasi) ning käitumisel, mis tuleneb meie vihast. Ta teada). „Ma püüan leida üht hotelli Basildonis.“ Ma selgitasin, kuhu ma üritasin jõuda. lisab: „Me vihastume või kardame ilma eelneva valikuta, igasugune loomutäius on aga mingi „Ma tean, kus see on!“ Ta kustutas oma suitsu kruusa peal. „See on...“ hakkas ta selgitama. valik ja teda pole ilma valikuta.“6 „Poisid, kas te võiksite mulle plaani joonistada?“ Õpitud osa viha juures on see, mida me vihastena teeme. Me oleme õppinud vihastama teatud „Ei – me juhatame su sinna
annaabi.ee 
