Tõde ja Õigus II Terve tekst
ainustki sõna suust ja et ta kahetses iga oma räägitud sõna. Sest Ants ütles:
,,Ma lähen või sibiks, laske mind ainult midagi õppida."
Ise pööras ta silmad kõrvale, seisis oma jändriku kehaga külgepidi venna poole, nagu
põrnitseks ta rünnakuks hoogu võttes. Aga ei sündinud midagi muud, kui et ta läks kolinal
uksest välja, nagu oleks tal ei tea miks häbi või piinlik.
Indrek tundis enda kodu omaste keskel äkki võhivõõrana ja nagu vihaalusena. ,,Seda see koer
öösi nii väga mulle kallale kippuski," mõtles ta. Isegi see maastik, mille ümbritsedes ta öösi oli
kõndinud ja ilutsenud, paistis nüüd võhivõõrana, sest kui ta oleks tahtnud sellest siin kõnelda,
siis oleks teda sama vähe mõistetud nagu neid tassikõrvugi, mida ta kandis põuetaskus
siidpaberisse mässitult. Kägu võis kukkuda ööd läbi, soolinnud võisid karjuda kui meeletud,
annaabi.ee 
