Luulereferaat Ellen Niit
Raamatu välisilme ei ole nii mitmevärviline kui sisu seda eeldaks, Piret Raua pildid on ilusad,
aga nad mõjuksid palju efektiivsemalt värvilistena. (Krusten, 1999)
Juba kogumiku avatsüklid oma lahke, ajuti loitsulise lausumisega esindavad Ellen Niidu
titakirjandust selle klassikalises headuses. Kasvamise rõõmsat tööd nii inim- kui loomalaste
tegemiste kaudu vahendab mahe huumor (,,Väike roosa põrsapoju"), saateks sekka mõni
õpetussõna. Edasi juhatavad keele-ja sõnamängulised vigurlood kätte teeotsa kauni emakeele
kõlamaailma, kus iga täht teeb häält (,,Laul lugemisest").
Aastaring suubub valimiku kokkupanus jõuluootusesse, mida vahendavad kõige paremas
mõttes krestomaatiliseks muutunud jõulusalmid. Uutmoodi lüürilisi alatoone sünnib kirjaniku
filosoofilist rahu ja leebet teadmust kandvast tagasipilgust, mis tunnistab aegade ühtsust ja
maailmade habrast pidevust.
3. LUULENÄITED
,,See maa"(1967)
...et ta pidi harima maad,
annaabi.ee 
