Mati Undi kummaline maailm „Sügisballis“
ohutundele ja romaan algab sõnadega ,,Midagi pidi ju juhtuma". Pidi nagu jah. Järgneb 196
lehekülge, millest igaühel hiilib ligi ootusärevus, valmisolek millekski suureks, mis tuleks ja
muudaks elu, võõpaks hallid paneelmajad vikerkaarevärvidesse ja seoks maailma tervikuks.
Tegelikult ei juhtu teoses midagi tähelepandavat. Noorest lüürilisest Undist on lihtsalt saanud
keskikka jõudnud irooniline Unt. Ta räägib-kirjutab vigurdamata, lihtsalt ja edvistamata. Ja ta
on väga-väga irooniline, iial ei või teada, kas ta mõtleb asja tõsiselt või tõmbab sind peenelt
alt. Tema stiil on kohati lausa taotluslikult naiivne, latt jäetakse madalale, ei ole pingutamist
,,nii et pihik lõhki", ei mingeid salajasi keerdkäike. Tõeline postmodernistlik täht.
,,Sügisball" (algse pealkirjaga Mustamäe valss) on olnud rahva hulgas väga
annaabi.ee 
