Mul oli tõsiselt hea meel kuulda, et sa Kõrbojale olid tulnud. Jaanipäeval, ühtlasi su sünnipäeval oli nii uskumatult hea sinuga järve keskele sõuda. Ma väärtustasin ka neid vaikusehetki. Kuid veel toredam oli sinuga lihtsalt vestelda ning muljetada. Mul tõepoolest olid suured plaanid Katku talu osas ja kui küsisid veel mida teeksin Kõrboja talus kui oleksin selle peremees, siis mõtted liikusid linnutiivul. Mul on kahju, et ma poolpimedaks jäin ning oma parema käe vigastasin. Ma ei suutnud oma plaane ega unistusi ellu viia. Miks, sa mu arm, varem ei rääkinud, et mind Kõrboja peremeheks soovid? Meie elu keerdkäigud oleksid võib-olla teisiti läinud. Anna mulle andeks, mu Anna. Vigasena ja haavatuna ei oleks saanud minust mingit peremeest. Sina oleksid vajanud tervet, täismõistuse ja hea tervise juures peremeest, kes sind toetab ja Kõrboja elu edukalt edasi viib. Mina seda ei oleks suutnud. Mina, vaid oleksin teinud ka sinu perekonnale häbi
Ma värisesin üle kere ega teadnud, mis saab edasi. See tundus võimatu. Mu peas kajasid vaid isa viimased sõnad „see olid sina!”. Mina olin selle tüdruku surmas süüdi. Ma ikkagi polnud tol päeval haigena kodus, vaid isaga kalal. Ma tutvusin seal Triinuga ning me mängisime sillal, kuid äkitselt komistas ta ja ma ei suutnud teda tagasi tõmmata. Ta kukkus jõkke. Ma tundsin ahastust ega suutnud kellegiga rääkida. Muutusin justkui kurt-tummaks ja vigastasin end iga noaga, mis kätte juhtus. Karistasin ennast, kuna lihtalt ei suutnud taluda, et minu süül ei kasvanud see süütu tüdruk iialgi suureks. Mind pandi kinnisesse raviasutusse ja edasine elukäik on vaid saatuse hooles.
annaabi.ee 
