eest oskas ta tulirelvadega ümber käia. Gertrud jäi äsjasündinud pojaga(Karl Friedrichiga) Kiegali mõisa. Suvel 1659 sai Gertrud loa oma mehe juurde Stockholmi sõita. Patkuli vanemale antakse armu ja kõik nende õigused koos omandiga taastatakse. Kuid Patkuli isa oli võlgades, talle sündis veel kaks poega ja siis, 1666. aastal ta suri. Lesele andis kohus elamiseks Vaidava mõisa ning perekonna eestkostjaks määrati Otto Friedrich von Vietinghoffi. Patkuli emale ei meeldinud kumbki neist otsustest. Vietinghoffiga käis lausa avalik sõda, peamiselt põllumaatükkide pärast. Tartu ringkonnakohtu materjalides on kirjas, mis hulle tempe veel Patkuli ema tegi. Ühel õhtul ratsutas ta neilja tugeva teenri saatel pastoraati ja nüpeldas mõõga ning kantsikuga peremeest ja tema teenijaskonda, kuna pastor oli naist oma jutluses noominud. Patkuli ema oli väga metsik, Johann Reinhold ja
kaitseliini vastu. Sissemurded rinde kesk- ja lääneosas löödi sakslaste vasturünnakutega tagasi ja liin pidas vastu. 22. novembri hommikul alustasid Punaarmee suurtükid ettevalmistustulega. Kell kaheksa algas pealetung kogu rinde ulatuses. Nii lääne- kui ka idasektori kaitsjad pidasid lähivõitlust nende kaitsekraavide ette tunginud punaarmeelastega. Rinde keskosas tungisid punaarmeelased hoolimata ooberst Vietinghoffi juhitud pataljonide visast vastupanust Soodevahe piirkonnas rindest läbi. Rinde tagalasse tunginud vaenlasele astus vastu varus olnud 189. grenaderirügemendi 2. pataljon ja peatas läbimurde. Kitsale läbimurdealale surutud Punaarmee üksused võeti merelt kahuritule alla ja õhtuks olid need oma endisele rindejoonele tagasi surutud. 23. novembril ründasid Nõukogude väed kogu rindejoont 4 diviisi ja 3 tankipolgu tugevuste jõududega. Neid toetasid arvukad ründe-,
annaabi.ee 
