Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Kui paavsti poole apelleeritakse ordu talitusviisi vastu, olla
ordumeeste harilik ütlus: ,,Meie oleme teile ise paavstiks, ja kui ka paavst teie keskel elaks, ta
peaks, tahes või tahtmata, meile jätma, mis meie oma; ja paavst võiks teist liiga kaugel olla."
Oma vägivalda näidates hüüavad nad siis: ,,Kus on nüüd teie paavst?!" (U. B. 585). Ehk nad
ütlevad, kui nad siis kedagi surmavad: ,,Paavst saab sind aitama" (U. B. 616, a. 1305 14. IX).
Harju rüütel Dietrich Vietinghof tõendas, et Liivimaa on ilma paavstita ja keisrita vallatud ja et
nendest siin maal vähe räägitakse (U. B. V, 2709).
Kirjades paavstile (või kuningale), kus ennast kaitsta tuli või oma soovide teostust paluti, püüti
üldiselt aga näidata ja tõendada, nagu oleks ristiusu püsimine ning levimine ja vastristitute hea
käekäik neile südameasjaks, vastaseid aga just nende asjade vastu eksimises süüdistades, nagu
seda maaisandate kaebe- ja seletuskirjad paavstile selgesti näitavad.