RÜÜTLIKASVATUS
Rüütlikasvatus oli keskajal väljakujunenud poisslaste kasvatusmeetod nende kasvatamiseks
sõjameesteks ja rüütliteks. Rüütliks võis saada vaid aadlik nii isa kui ka ema poolt, kui ta oli
saanud 21 aastat vanaks. Ent see polnud veel küllaldane alus. Noormees pidi saama täieliku
rüütlikasvatuse. Säärane kasvatus oli pikaajaline ja mitmeetapiline. Rüütlikasvatuse sisu
moodustasid rüütlivoorused: ratsutamine, oda ja mõõga käistlemine, jahipidamine, ujumine,
vidulaskmine, malemäng, südamedaami auks värsside sepitsemine ja muusikariistal mängimine,
hiljem ka prantsuse keel. Rüütli kasvatamine algas varasest noorusest. Kuni 7 aastan kasvas noor
aadlivõsu isakodus ja ema hoole all. Kuid juba siis olid tema mänguasjade seas väikesed puust
relvad. Teda õpetati tundma nende käsitsemist, karastati lapse keha, lasti tal palju liikuda,
joosta,ratsutada ja vehelda, õpetati hobuseid tundma ja armastama. Lapsele jutustati
annaabi.ee 
